Annemari ABC

Emme ja issi teevad bändi

2010-04-08T20:28:00.003+03:00

Aga mitte tavalist, vaid natuke teistmoodi. Emme ja issi sattusid ühel ajal väheke tuult välja laskma, peale mida tuli piiga suust küsimus: "Emme ja issi, kas te teete koos bändi või?"

Teatritööl

2010-03-22T14:20:00.002+02:00

Käisin ükspäev jälle teatris. Seekord üldsegi mitte etendust vaatamas, vaid sain seal hoopis teistmoodi ringi uudistada. Peab ütlema, et teatris on nii lõpmata lahedad suured peeglid. Peegli ees oli muide väga hea käia sättimas oma uut puffi, mis issi Rootsist tõi - tegin omale igast lahedaid mütse ja peapaela versioone sellega. Üks tädi, kes ka hästi kaua peegli ees end sättis, ütles mulle, et peeglid armastavad meid :)

Etenduse ajal käisin vaatamas ka näitlejate pilte seina peal, ma tundin ikka päris mitu näitlejat ära, olen neid vahest telekas näinud, ja muidugi olen ju ka etendustes neid näinud (ehheee - teatris on üks selline etenduste raamatuke, kus iga etenduse kohta on midagi tutvustavat kirjutatud ja pilt juurde pandud, mida siis teatrikülastajad saavad koju kaasa võtta - ühe pildi peal oli üks onu grimeeritud neegriks, aga mulle tundus täitsa, et see on pipargoogimehike).

Vahepeal käisin puhvetis seina peal olevatest raadiost kuulamas ka etendust, päris huvitav on kuulata kuidas üks etendus väiksesse karpi ära mahub... Tädi Kati rääkis, et teatritöötajad kuulavad nendest raadiotest, et kui kaugel etendus juba oma järjega on, ja kui kostab plaksutamist, siis ongi etendus läbi.Igatahes kui emme mulle teatrisse järele tuli, et koju minna, siis teatritädid küsisid, et kas mina olen nüüd teatrilaps (teatrilasteks kutsutakse neid lapsi, kelle vanemad teatris töötavad, ja kelle mängumaa on teatri pikad koridorid ja lavatgused ja -alused ning õhtujuttudeks kogu teatri mängukava). Noh, vaatamata sellele, et kuigi minu emme ja issi küll teatris ei tööta, siis niimoodi naljaga pooleks ma arvan et natuke olen teatrilaps jah, sest teatris oli vahva, ja ega ma kohe koju ei tahtnudki kiirustada :)

Õhtul koduteel: Emme, kas merekala on ori või orik? Ma ei mäleta täpselt, kas teatritädi nimi oli Eve Ori või Orik ja ta ütles, et see tähendab merekala.
Kust sa tead tema nime? Ma lugesin tema sildi pealt.
Emme, mis Kati nimi on? Hm, Kati on hüüdnimi, Katrin on pärisnimi. Aga miks ta Kati on? Ma ei tea, eks küsi Kati või mamma käest, nemad teavad. :)

Täid lastele!

2010-03-17T11:49:00.002+02:00

Pole ammu miskit kirjutanud, ju siis pole põhjust olnud. Või siiski pigem asi viitsimises ...

Kõige suurem uudis minu jaoks juba mõnda aega on, et ma oskan ise lugeda nii trüki- kui kirjatähti. Ma loen kõike, mis vähegi silma hakkab - eesti keeles, inglise keeles, soome keeles, kaubamärke, automarke, pealkirju, saatekava jne. jne.

Eile lugesin Maneezi tänaval üht vahvat silti: kauplus-a telje täid lastele. Vot see oli midagi! Küsisin kohe emmelt, mida see tähendab ja emme hakkas kõva häälega naerma ja naeris nii, et ei saanud mulle mõnda aega vastatagi. Naljakas - täid lastele. Hm, kas siis sealt tulidki lasteaia vanemasse rühma täid?

Nüüd siis tean, mis see tegelikult tähendas - kauplus ateljee täidlastele ... ja oli minulgi nalja nabani :)

Piparkoogimehike

2009-12-17T18:02:00.002+02:00

Käisin emme ja mammaga teatris. Ma olin Piparkoogimehikest televiisorist varem näinud. Lasteaias. Aga keskelt ja lõppu ei olnud, sest issi tuli mulle varem järele. Seal oli Kell ja Sool ja Pipar ja Piparkoogimehike.

Aga see etendus oli natuke teistsugune ja meeldis mulle väga. Piparkoogimehike oli nii vahva. Ma vahepeal natuke pabistasin, kui Hiir tuli ja tahtis Piparkooki ära süüa, pistsin lausa sõrmeotsad suhu :) Istusin emme süles, et paremini näeksin ja kui teised lapsed, kes olid suuremad koolilapsed karjusid, siis mina ei karjunud. Ma ei teagi miks, lihtsalt vaatasin, mis juhtub.

Mul oli seljas sinine sametkleit valge pitskraega, mille onu Peteri ema mulle kinkis, ja valged sukkpüksid. Kaela panin emme valge pärlikee. Jalas olid valged sussid ja siis võisin julgelt jalgadega vastu toolide seljatugesid minna või toolil jalad pepu all istuda :)

Mul on hea meel, et emme mulle kava ostis. See on nii ilus, piltidega ja trükitähtedega kirjutatud Sool, Pipar, Suhkur, Tee jne. Saan ise lugeda...

Tahan päris Lotte-telefoni

2009-12-10T12:37:00.004+02:00

Emme, ma tahan päris Lotte-telefoni. Ma ei helista sellega, ainult kirjutan tähti. Annaliisal ja Margaretal on. (Tegevuskohaks Musamari kooliruumid pärast tundi, kus selja taga oleval lapsel päris Lotte-telefon käes).
Ma saan aru, et sa tahad. Mäletad, mis me mõni aeg tagasi sel teemal rääkisime. ????

Koduteel.
Võibolla päkapikk toob selle mulle, kui ma talle kirjutan? Või jõuluvana, kui päkapikk ei too.

Kodus.
Emme, palun aita mul päkapikule kirja kirjutada.
Hea küll, mis sa talle kirjutada tahad?
Kallis päkapikk, palun too mulle päris Lotte-telefon. Aitäh, Annemari
Tore, kirjuta siis.
Esialgne versioon: Kalis päkapik palun to mule päris lotetelefon aitäh Annemari.

Hommikuks oli kiri sussi seest kadunud.

Kas õdt või õdt?

2009-12-10T12:25:00.003+02:00

Emme, kas nüüd tuleb Triinu-täht või diivani-täht?
Mis sõna sa tahad kirjutada?
Andres
Ütle see sõna ühe tähe kaupa.
A, N, ÕDT, ...
Ei ole ÕDT, on nõrk Dee - Andres, mitte Antres.
Aaa, diivani-täht siis.
Jah, seda küll. Jäta meelde, et issi nimes on alati nõrk D - Andres.

Emme, kas nüüd tuleb Triinu-täht või diivani-täht?
Mis sõna sa kirjutad?
Kristi
Ütle ühe tähe kaupa.
K, R, I, S, ÕDT, ...
Ei ole ÕDT, Tõhh. Kuula, kas on Kristi või Krisdi.
Kristi. Triinu-täht. :)
Jah, minu nimes on alati tugev T.

Emme, kas nüüd tuleb Triinu-täht või diivani-täht?
Mis sõna sa tahad kirjutada?
Andres
... :)))))

Kontsert ja mina

2009-12-09T10:14:00.002+02:00

Sel pühapäeval, 13. dets. kell 16 esinen Karoliine, Kaie Riini ja teiste Musamari laululastega Estonia kontserdisaalis. Ma juba väga ootan seda, emme ütles, et veel 5 ööd tuleb ära magada ja siis ongi. Kontserdi nimi on Lumevalguses. Sinna võivad kõik tulla, pileteid saab osta erinevatest kohtadest.

Kohtumiseni!

Minu issi okastab

2009-12-09T10:07:00.002+02:00

Rääkisime eile õhtul emmega, et minu issi on nagu siil. Muudkui okastab mind, kui põse vastu tema põske panen. Ja ma arvan ka, et emme näol väiksed augud (nn poorid) on sellest, et issi okastab emmet. Ma ütlen küll issile, et ära okasta mind ega emmet, aga ikka ta okastab. Ei tea, kas kõikide isside näod on okkalised?

Saaremaa suvi 2009

2009-12-08T14:23:00.003+02:00

Mida ujud, seda soojem, mida väljas seda külmem (08.08.2009 Türtu rand). Aitäh Kati, et mu tõetera meeles pidasid!

Ja Saaremaal olles sai presidendiproua (teistele tuntud Kati) ja Edaga Olümpiat joostud kohe mitu korda, mammaga aga lõngasime (ketrama) nagu jaksasime :)

Uudissõnad 2

2006-12-11T19:12:00.000+02:00

Emme täiendab issit:

vouluvana
tidrük
prokoron
apelsiliin
eleveli
plusle

Olen tervisesportlanna

2006-12-02T08:31:00.000+02:00

Oktoobri alguses käisin issiga Rabajooksul.

Ega ma esialgu planeerinudki seda 6,3 km pikkust metsarada Pääskülas läbi joosta. Kuid issi tahtis minna ja emmel olid oma asjad ajada ja mina ei tahtnud vanaemaga mängima jääda ja lõpuks kujuneski nii, et stardipaugu kõlades olin mina issil süles.

Kogenud sportlastena ei hakanud me kohe meeletut tempot üles võtma. Olin issil süles ja issi sörkis vaikselt teistele järele. Panustasime lõpuspurdile. Esimene kilomeeter sai läbitud suhteliselt heas tempos. Kuigi issi pakkus mulle võimalust vahepeal ka ise jalutada, otsustasin ma talle siiski sülle jääda. Teisel kilomeetril ei lasknud me tempot alla ja kolmandik distantsist oligi varsti selja taga.

Teise kolmandiku alguses otsustasin veidi jõuvarusid taastada ja silma korraks kinni lasta, kuna lõpupurdiks tahtsin puhanud ja tippvormis olla. Juhtus aga nii, et üles ärkasin alles peale finishit autos ja raja kahest viimasest kolmandikust olen kuulnud ainult issi käest. Tema sõnul olevat ma peale uinumist muutunud 2x raskemaks, mistõttu kandelina oleks väga teretulnud abivahend olnud. Kuid ega issi papist poiss pole. Kuigi vahepeal olla ta isegi katkestamismõtteid mõlgutanud, ei jätnud ta alustatut pooleli ja rühkis vapralt lõpu poole. Mina kõlkusin kord ühe puusa ja siis teise puusa peal, pea mugavalt issi õlal. Issil higi voolas ja käed tundusid venivat põlvini. Iga läbitud 100 meetriga kasvas aga tahe finishijoon ületada.

Lõpusirgeks sai samm uue värskuse ja aeg lõpuks 0:55:53 ning tulemuseks 564. koht.

Vimplid saime ka - üks issile ja teine mulle :)

Kohtumiseni siis järgmisel, 67. Rabajooksul, mis toimub 2007. a kevadel.

Uudissõnad

2006-11-29T19:46:00.000+02:00

Kallid sõbrad, arvake ära, kes või mis on:

kingutis
räkut
ampshoon
trokatill
ternepiimaklapsel
kramlid

Lage laupäev

2006-06-11T00:40:00.000+03:00

Emmel on ikka haugi mälu nagu issilgi. Mõtles enne, mida kõike huvitavat ja põnevat minu kohta siia kirja panna ja siis kui kirjutama hakkab on hõk! Täielik mäluauk. Miskit siiski meenub ...

Viimati sai nalja, kui me täna Argentiina ja mingi teise riigi jalgpallimatshi vaatasime ja kui ma seal siis onu Selimi nägin. No mulle vähemalt tundus nii :) Ja kui emme mulle mutionust jutustab, siis mina parandan teda ikka, et onu Mutt, mitte mutionu :-)

Ahjaa, täna oli tegelikult vahva päev. Kuigi mul oli veel väike palavik, jagus mu energiat emmega koos akende pesemiseks ja piltide kleepimiseks. Ajendatuna eilsest Laura majaehitusest tuli täna emmel mõte täiendada minu 1-aasta sünnipäevast alguses saanud papipilti. Nii me siis liimisime ja kleepisime lahedaid täiendusi minu suurele papipildile. Emme loodab salamisi, et see kunagi ka raami sisse ja seinale saab.

Tegelikult oli täna ka kurb päev. Pidime täna tädi Karmenile sünnipäevale minema. Vinge üritus pidi toimuma. Aga meie istusime emmega kodus, kuna minul oli ju palavik :( Ei saanudki Liisu ega Karoliinega mängida, rääkimata tädi Janest ja Karoliine vanaisast. Karoliine tita-õde ka ei näinud. Oeh! Õnneks käisid Võru-vanaema ja onu Sulla ikkagi korraks meil ja tõid mulle uue kraadiklaasi, kuna vanal said patareid tühjaks, aga kraadida oli ju vaja. Sain kähku onu Sullale oma mõmmi-leierkasti näidata ja ta lausa ehmatas, kui sealt mõmmi välja hüppas :) Aga emme on kurb, et ei saanud teiste sekka minna ja issi-Rabarokk ei kuule ega näe ja koju ka ei taha tulla :(

Pildialbumis on uued pildid

2006-05-29T21:25:00.000+03:00

Tsau, sõbrad.

Aega võttis, aga asja sai. Issi võttis end lõpuks kokku ja uuendas minu pildialbumit. Viimased neli kuud, mis siiamaani viibisid, on nüüd olemas. Uskumatu. Klõpsa pildile ja vaata ise järele :)

Miks te arvate, et lapsel on allergia?

2006-05-17T17:37:00.000+03:00

Sellise küsimuse esitas mulle kaks nädalat tagasi tuntud lasteallergoloog dr Urve Putnik Mustamäe Lastepolikliinikus. Annemari istus mul samal ajal süles ja mina ää-tasin, mää-tasin, kuni ütlesin, et tal tekivad keelele laigud ja põsed on punased ja põletikulised ning veidi karedad ning käsivartel ja jalgadel on sellised imelikud väiksed täpikesed. Need pole absoluutselt tüüpilised allergianähud. Minu arvates teie lapsel pole allergiat! No aga miks siis perearst ja teine lasteallergoloog sedasi arvasid ja nahatestide järgi pidavat ka nagu teraviljaalergia jms olema. Ei oska kommenteerida. Kuna keel on seedetrakti peegel, siis geograafiline keel võib viidata mõnele seedetrakti probleemile, aga mitte allergiale. Punased põsed ei tähenda samuti allergiat ja käte-jalgade täpikesed on naha eripära. Ja tegelikult on see vist meie pere eripära. Aga, võtame veenivere ja vaatame, mis näitab.

Saime nüüd vastused ja ei teagi, kas olla õnnelik või mitte, igatahes toiduallergiat ja tsöliaakiat pole, samuti astmasoodumust mitte. Olen ikkagi õnnelik :-) Arsti soovitus, et kui ma tõesti arvan, et lapsele miski allergiat tekitab ja seda lihtsalt seetõttu, et mulle miski lapse välimuses ei meeldi, siis võin kahtlusaluse toiduaine max 3-4 nädalaks menüüst välja jätta. Tema lapse naha osas probleeme ei näe.

Ostsin eelmisel reedel ka uue spets allergilise nahaga lastele mõeldud näokreemi ja tundub väärt kreem olevat, sest Annemari näonahk muutub üha ilusamaks. Elame, näeme, hetkel on mul aga palju kergem tunne, et ei pea nii pingsalt kogu aeg lapse menüüle mõtlema, vaid saan veidi vabamalt võtta ja lapsele rukkileiba või speltajahukuklit süüa anda ning ka ise süüa.

Meie Tuti

2006-05-17T17:19:00.000+03:00

Paar nädala tagasi sai meie pere neljaliikmeliseks. Annemaril on nüüd mängukaaslane, kellele hommikul Tere hommikust hüüda ja süüa teha. Suures mänguhoos muutub Annemari isegi aegajalt Tutiks. Emme, Tuti tahab süüa! Emme, Tuti tahab juua! Tutil on külm! Tuti tahab pissile! Siis peab emme end ka kiirelt ümber häälestama ja kaasa mängima, et mida me küll Tutile süüa anname jne. Läbi Tuti-fantaasiamängu täituvad paljud Annemari soovid ja vajadused ning emme on häppi :)

Tegelikkuses on Tuti imearmas tumehalli värvi väike kutsikas. (Ainult, et betoonist ja elab rõdul ;-))

Sõnaseadmine on kunst

2006-05-17T16:44:00.000+03:00

Annemari: Väike onu sõidab autoga -> tõlge: Onu sõidab väikse autoga.
Annemari: Suur onu sõidab autoga -> Onu sõidab suure autoga.
Annemari: Lehm on piima peal -> Lehm on piimapaki peal.
Emme: Sul tuli sokk jalast ära. Annemari seepeale: Ei tuli. Emme: Tuli ikka! Annemari kavalalt: Ei ole tuli ikka :-)

Annemarile tekitavad segadust ka asesõnad mina ja sina. Kuidas sa teed lapsele selgeks, kes on mina ja kes on sina, et ta neid ka õigesti kasutama hakkaks? Niisiis ongi praegu selline seis, et kui Annemari näeb pildil ennast, ütleb ta sina või kui tahab öelda minu oma, ütleb hoopis sinu oma. Ja kui emme või issi teda parandama hakkab, saab ta pahaseks ja korrutab ikka sina või sinu oma.

Laulge kaasa

2006-04-09T02:26:00.000+03:00

"Pimm, pomm, pim-bi-pomm, kell tähtis on" laulab Annemari. Siis veel "Shallalalalalala ...", "Lal-lal-la, lal-lal-la ...", "äke kutsu, äke kutsu .... (kutsu asendatase järgmises salmis juba Tutiga), "Kes aias. kes aias (seda laulab küll emme, kuid selle peale vastab Annemari kiirelt - Issi! ja hakkab kõva häälega naerma).

Nimed, nimed, nimed

2006-04-09T02:18:00.000+03:00

Rõhk r`i peal, ütleb Annemari minu nime. Karrsti :) Issi nimi ei tule veel nii hästi välja ja ma ei suuda seda ka kirja panna. Sõprus- ja tutvusringkonnas olevate isikute nimesid teab ja kordab Annemari üha enam ja enam. Näiteks sagedasemad ja tuntumad ja meeldejäävamad on: onu Ten (Sten), tädi Kadri, tädi Kaki (Kati), äsa Üri (Jüri), Koer Tuti, onu Oh (Joff), Iisu (Liisu), Karoiie (Karoliine), tädi Aje (Jane), tädi Karmen, tädi Gua (Gulja), tädi Pirre-Li-Li (Pille-Riin).

Härra issi ja proua emme

2006-03-08T13:10:00.000+02:00

Meie oleme nüüd nii kaugele jõudnud, et kodus omavahel olles ütleme üksteisele nalja pärast härra issi, proua emme ja preili Annemari. See teeb meile kõigile, eelkõige Annemarile, hirmsasti nalja. Nagu eriti snoob perekond kohe :-)

Pildialbum värskendatud

2006-02-09T16:43:00.000+02:00

Päikest teile :) Mõned pildid minu jaanuarikuistest toimetamistest on nüüd internetis üleval. Klõpsa pildile.

Mängime neid mänge jälle

2006-01-17T18:45:00.000+02:00

Tsau, sõbrad. Ühel päeval emme ja issiga trallides tuli mõte, et panen ka siia kirja need mängud, mis mulle praegu rõõmu pakuvad.

KOMPOSTRIMÄNG. Selle mängu mõte on pastakaga paberilehtedesse, vihikutesse, ümbrikutele, postkaartidele ja reklaamvoldikutele aukude tegemine. Värskem versioon sellest mängust on ajalehtedesse pandud inimeste piltidel silmi välja torkida. Mitte, et ma vägivalda pooldaks, vaid need silmad ja suud on nagu märklauad, millele tuleb täpselt pihta saada. Üheks viimaseks tabamuseks olid näiteks Linnalehes onu Elton ja tema peigmees. Perfektse augu eelduseks on abinõu, et komposteeritav paberitükk või ajaleht tuleb asetada mõnele pehmemale esemele, näiteks tekile või vaibale, et pastakas sellest ilusti läbi läheks.

PEITUSEMÄNG. Sellest kirjutas emme juba täpsemalt siin. "Emme" võib asendada ka "issiga".

TORNIMÄNG. Selle mängu mängimiseks peab olema terve hulk vidinaid, millest on võimalik torne ehitada. Mina olen selleks seni kasutanud "jenga"-klotse või teeküünlad. Kindlasti leiaks abi ka tikutopsidest, õllepurkidest, mänguklotsidest, cd-plaatidest jne. Esialgu ma ainult lõhkusin torne, mida emme ja issi ehitasid. Nüüd leian, et neid on ka ise päris huvitav ehitada. Ja siis hoogsa käehoobiga purustada :)

DR. ANNEMARI. Tegemist on klassikalise arstimänguga. Emme muretses mulle laheda arstikomplekti, kus sees arstipõll, arstimüts ja erinevad arstiinstrumendid. Panen siis põlle ette ning mütsi pähe ja asun emmet ning issit kuulama. Nii selja, kui ka kõhu pealt. Mõnikord kuulan ka kätt ja jalga, samuti karumõmmit ning nukut. Oluline selle tegevuse juures on hingamine. Kui emme, issi, karumõmm või nuku seda ise hästi teha ei oska, siis näitan ise ette - sügavalt sisse ja välja.

HÜPPAMISE MÄNG. Hüppamine on lahe. Kui võimalik hüppaksin kogu aeg ja igal pool. Hüppamiseks saab kasutada spets palli või batuuti või madratsit. Minu lemmikkoht on siiamaani olnud emme-issi voodi magamistoas. See on selline lahe vedrukushett. Võtan kõigepealt hoogu ja jõnksutan end mõned korrad, seejärel hüppan üles, õhus tõstan jalad ette ning maandun potsti pepule. Ja seda niikaua kuni võhma jagub.

TUTTU. See mäng on seotud magamaminekuga. Tavaliselt loeme me enne tuttujäämist emme või issiga voodis raamatut. Mõnikord kui ma pikalt lugeda ei viitsi, siis keeran kiiresti kõik leheküljed läbi, hüüan "Tuttu!" ning panen pea padjale ning silmad kinni. See ei tähenda aga seda, et ma nüüd tingimata magama jääksin. 5-10 sekundi pärast plõnksan jälle istuli, haaran raamatu ja asi algab otsast peale - raamat lõpuni, "Tuttu!", pea padjale, silmad kinni jne. Lahedaim osa on see, kui emme-issi arvavad, et ma tõesti tuttu jäin, tule kustu pnevad ja püüavad ka ise magama jääda. Mina aga tõusen püsti panen tule põlema ja tahan mängida.

KARLSSON. Minu lemmikmultikas on "Karlsson katuselt". Kuna aga seda iga päev telekast ei näe, siis tuleb aeg-ajalt ise Karlssonit teha. Issi haarab mind kätele ja lennutab toas nagu Karlssonit ringi. Mina ise teen propelleri mootori häält - prrrrrrrrrrrrr.

TANTSUPIDU. Tantsimine on teadagi eneseväljendamise vorme. Meie issiga väljendame ennast mõnikord sellega, et kui kõlab hoogne muusika, siis issi "tantsib" mööda tuba ja mina üritan tema jalgevahelt läbi joosta. See on üks väga vana eesti rahvatants :) Issi aitab ka kaasa ja hüppab aeg-ajalt üles, et ma kenasti läbi mahuksin. Oi seda naeru ja kilkamist. Mõnikord tantsime ka klassikalisemaid tantse - valssi, foxtrotti, rumbat.

MÕÕDULINDI MÄNG. Nägin emmet ja issit ühe imeliku riistapuuga imelikke asju tegemas -emme hoidis sellel metallist vidinal otsast kinni ja issi ruttas teise otsaga teisele poole tuba ja siis nad arutasid midagi ja kirjutasid paberi peale imelikke sümboleid. Hmm, seda kohe pidi järgi proovima. Igavene lahe asi see mõõdulint. Tõmbad lindi välja ja see kerib end ise tagasi, kui ühte nuppu vajutada. Kui mõõdulindi kätte saan, siis käin mööda korterit ringi ja "mõõdan" asju. "Mõõta" saab ka niimoodi, et issi tõmbab lindi pikalt välja, mina lähen otsast kinni võtma, aga issi laseb klõpsti lindi jälle kokku. Ja nii ma siis jooksengi edasi-tagasi. Ettevaatlik peab olema, et selle riistapuuga endale haiget ei teeks.

KOKKAMISE MÄNG. Selle mängu tõeliseks mängimiseks peavad olema tolerantsed vanemad, kuna see mäng on märksa huvitavam päris toiduainetega mängimisel. Mul on olemas oma kööginurk ja rikkalik valik lastenõusid. Toiduained saan emmelt. Seejärel segan vajalikud ained (peamiselt kuivained) potis kokku ja lähen valmissaanud toitu ka emmele-issile maitsmiseks pakkuma. Tolmuimeja peab käepärast olema, sest vaiba seest on hirssi ja tatart muudmoodi väga raske kätte saada. Mõnikord teen emmega koos ka päris kooki - segan tainast ja aitan seda koogivormi panna.

JOONISTAMINE. Vot see on lahe tegevus. Kui kuskilt pliiatsi või pastaka leian, siis püüan endast ka märgi maha jätta. Kas siis paberilehele või seinale või parketile või külmkapiuksele või siis hoopis oma jalale või kõhule. Millegipärast on joonistusvahendeid järjest vähem ja vähem käeulatusse sattuma hakanud. Mul on ka üks suur pappkarbi kaas, kuhu mulle koos külalistega joonistada meeldib. Sealt leiab näiteks hobuse ja kala ja mitu palli ja lehma ja kaelkirjaku ja maja ja liblika ja poisi ja karu ja lilled ja .... Mõnus on teha ka käe- ja jalajälgesid. See käib nii, et paned käe või jala paberile ja siis vead pliiatsiga juti ümber.

BÄNDI TEGEMINE. Mul on natuke bändikama, teeme bändi, sõbrad? Siiamaani olen läbi ajanud sooloartistina. Mängin sünti, puhun pasunat, laulan mikrofoni, taon ksülofon ja toksin koeraklaverit. Mõnikord kui paps viitsib oma tolmunud kidra välja võtta, siis saan musitseerida ka koos temaga. Laulutuju tuleb peale siis, kui raadiost või telekast mõni meelepärane lugu tuleb. Issi ütleb, et jõuran nagu purjus meremees :)

TSIRKUSEAKROBAADID. See mäng meeldib kindlasti kõigile minuvanustele. Ronin mööda issit üles ja siis issi võtab mu kätest või jalgadest kinni ja tõstab mind üles rippuma või kukile või selja peale või õlale. Eriti änksa on pea alaspidi. Päris saltosid ma veel ei viska, aga eks see ole aja küsimus.

VANNIMÄNGUD. Vesi, water, wasser, voda - minu sõber :) Seda saab juua, valada, pritsida, patsutada, püüda, kinni keerata jne. Vannis olles tõmban sinna ka kõik esemed, mis vanniservale on pargitud. Shampoonipudelid, svammid, topsikud, kopsikud, kummipiilud, kummidelfiinid, laevukesed ja muu parajasti kättesattuv kraam. Siis võtan kraanist kopsikusse vett ja valan enda peale ja seina peale ja emme peale ja issi peale. Siis tõmban punni eest ja vaatan kuhu vesi voolab. Lahe on ka see, kui emme törtsu shampooni vette paneb. Siis tuleb palju mulle ja vahtu ja lõbu on veelgi laiemalt.

MOEDEMONSTRATSIOON. Mood on huvitav valdkond ja selle arengutel on kasulik silm peal hoida. Harjutan kodus tihti catwalk'i. Minu erialaks on mütsid ja jalanõud ja päikeseprillid. Lasen siin tihti paljalt ringi, ainsaks kehakatteks mõni müts või päikeseprillid. Paljalt seetõttu, et siis tuleb vastava mütsi või prilli eripära kõige paremini välja. Jalanõudest imponeerivad mulle emme mustad kandadeta kingad. Tõmban need jalga ja paarutan siis mööda tuba nagu seitsmepenikoormasaabastega ringi.

NAERIST TÕMBAMAS. Kas mäletate sellist vene muinasjuttu nagu "Naeris". Taat hakkas naerist ma seest välja tõmbma: tirib ja tirib, aga välja tõmmata ei jaksa. Taat kutsus eide appi. Eit hakkas kinni taadist, taat naerist - tirivad ja tirivad, aga välja tõmmata ei jaksa... Ka meie tirime kodus naerist välja. Emme või issi loeb ette ja mina sikutan ja sikutan ning ütlen :"eiõua". Kui eit ja lapselaps ja kutsu ja kiisu ja hiireke on appi võetud, siis saamegi selle juraka lõpuks kätte.

ALLO-ALLO. Üks lihtne mäng alati käepäraste vahenditega on telefoniga helistamine. Tänapäeval on vist peaaegu igas peres olemas mobiiltelefon. Mina haaran emme või issi taskutelefoni kätte, tõstan kõrva juurde ja käin tähtsa näoga vadistades mööda tuba ringi. On juhtunud ka nii, et vajutan kogemata õiget nuppu ja siis helistangi päriselt. Kui telefoni käepärast pole haaran taskuarvuti või telekapuldi või pliiatsikarbi. Lauatelefoniga on ka äge riistapuu. Seal saab ühele oranzhile nupule vajutades teha nii, et kuuled kõike ilma toru käes hoidmata.

Menüü nr. 4

2006-01-13T02:15:00.000+02:00

Kas olete kunagi proovinud süüa kala jäätisega? Julgen soovitada. Üsna söödav.

Lugu iseenesest järgmine. Emmel oli vaja linna peale omi asju ajama minna. Minu õhtusöögi tegi ta eelnevalt valmis. Menüüs olid seekord ahjus fooliumi sees küpsetatud forell, keedetud kartul ja brokkoli ning kapsa-kurgi salat. Ports pandi taldrikule valmis ja taldrik laua peale.

Istusime siis issiga mingil hetkel lauda, et veidi pruukosti võtta. Nokkisin natuke kapsast ja terakese kala, kuid siis tuli meelde, et emme oli ju poest jäätist ostnud. Kuna ma lehmapiimatoodetega esialgu eriti sina peal pole, siis oli emme leidnud spets jäätise, mis valmistatud sojakoorest. Ja see magus suutäis tuli mulle nüüd õhtusöögilauas meelde. Kasutades kavalaid psühholoogilisi nippe, viisin issi lõpuks niikaugele, et jäätisetopsik lauale ilmus. Kuid ega issi ka loll ole, et mulle kohe jäätist ette kühveldama hakkab. Leppisime kokku, et igale lusikatäiele jäätisele peab eelnema ka tükike kala. Vahele ka näputäis kurki ja kapsast.

Mõtlesin, et olen kaval ja hakkasin võtma järjest pisemaid kalakübemeid. Ei läinud läbi. Ka jäätiselusikatäied muutusid imepisikesteks. Seega, kui tahtsin saada korralikku suutäit jäätist, pidi ka kalapala olema piisavalt pirakas. Issigi näitas vahepeal ette, kuidas see vaheldumisi kala ja jäätise söömine käima peab.

Kokkuvõtteks said otsa kõik kapsas ning kurk ja pool kalaportsjonist. Sinna juurde terve keedetud kartul ja veits brokkolit. Olgem ausad, taldrikutäis oli ikkagi üsna suur.

Tulin trepist üles

2006-01-12T18:54:00.000+02:00

Teate, mida ma täna tegin? Tulin ise trepist üles. Õuest viiendale korrusele. Umbes 90 trepiastet. Issi läks ees ja mina tulin emmel käest kinni hoides tipa-tapa järele. Tegelikult see ikka nii kerge polnudki. Trepid ju suurte inimeste järgi ehitatud. Vahepeal hakkaski jalg töntsiks muutuma, kuid siiski ei lasknud ma emmel end sülle võtta ja pingutasin lõpuni. Trepiastmed olid küll kõrged ja neid tundus olevat lõputult palju, kuid ära tegin. Jess.

Uued pildid

2006-01-09T10:36:00.000+02:00

Heipparalla. Minu pildialbumisse lisandus detsembrikuu. Kaege perra :)

Emme, peitu!

2006-01-06T17:01:00.000+02:00

"Emme, peitu!" on peitusemäng, kus emme või mina ennast teineteise eest ära peidame. Kumb peitu peab minema, seda ei tea keegi, sest üldjuhul ajan mina emmet või emme mind ümber laua taga ja siis lihtsalt emme kaob. Ja siis ma lähen emmet otsima. Ma ei uskunudki, et emps nii hästi end peita oskab. Näiteks koridori tagumisse nurka või pimedasse vannituppa või valgesse vannituppa hommikumantlite alla või magamistuppa voodi taha jne. Aga emme abiga olen ta muidugi alati üles leidnud.

Emme ikka tahab, et mina ka peitu läheksin, aga kuna ma tean, et ta ei leiaks mind nagunii üles leida, ei viitsi ma kaugemale minna, kui köögi külmkapi ees seista ja endal silmad kätega kinni katta :)

Tegelt on täitsa lahe mäng. Täna tahtsin ma seda terve päev mängida, aga emps väsis juba poole päeva pealt ära ja tahtis süüa või süüa teha. Jään nüüd issit ootama :)

Annemari vestlussõnastik

2006-01-05T22:57:00.000+02:00

tere memm = tere lumememm (nähes akna peale joonistatud lumememme)
torn tuli = kõrge torn või korsten või mast punaste tulukestega
orav läks peitu = kui orav üle rõdu jooksis
koru = kuuldetoru
issi kell = issi kell
poti peitu = kui massaazhiõli pudel diivani alla lükata
issi/emme kakab = no comments :)
issi/emme tudu = magab
õlu = õlu
jopi = jope
oku = jänku
tiss too = tahan tissi tugitoolis
kakk = tekk
kallu = küünal
pahl = mahl
porss = morss
õua = õun
arra, arrakoo = mandariin, mandariinikoor
koo = kook
ink = sink
issi tarr = kitarr
äät = jäätis
emme/issi boo = emme/issi shampoon
teet = pasteet
arrup = sõrmus
aturi = arvuti

Emme lisab veel:
atu = auto,
pii = piim,
paku = pauku (aastavahetuse ilutulestikupaugud),
pamp = lamp (enne oli vaid pa),
ekk = tekk (samm edasi),
istu = istub või istu või pane maha,
ett = vett (kui ta vett tahab juua),
kars = karlsson.

Hetkel ei tule rohkem sõnu pähe, aga neid on veel ja veel ja iga päev tuleb aga juurde :)

Minu tegemised uuel aastal

2006-01-04T22:08:00.000+02:00

Olen haige. Vana-aasta viimasel päeval tuli köha ja palavik ning järgmisel päeval ka nohu. Emme arvas ja kasrtis, et tegemist on viirusliku kopsupõletikuga. Õnneks arstitädide arvates asi nii hull ikka pole. Olemegi nüüd emmega kodus ja ravime mind rahvalike ravimeetoditega.

Mõnes mõttes on haige päris tore olla. Emme ja issi on kohe käepärast, jooksevad kui nööri mööda, et mul ainult hea oleks ja ruttu terveks saaks. Sain isegi endale arstimängu komplekti :) Ma saan nüüd ise ennast ja nukut ja karumõmmi ja emmet ja issit kuulata nii kõhu, kui selja pealt ja kraadiklaasi kaenla alla panna. Ehk järgmine kord päris arsti juurde minnes ma enam ei kardagi arstitädi ...

Täna õpetas emme mind (mängult) putru keetma. Andis mulle väikse pudrupoti, sinna sisse panime riisihelbeid ja pärast maitseks ka rosinaid. Tuli väga maitsev. Ise tehtud, hästi tehtud ja pärast oli muidugi terve köök ja tuba seda putru täis :)

Viimastel andmetel mul palavikku polnud ja köhin ka juba vähem. Ja kõige parem uudis on see, et mul on nüüd 13 hammast suus. Esimene alumine silmahammas ilmus nähtavale 2. jaanuaril 2006 :)

Head soovid

2005-12-23T17:41:00.000+02:00

Tsau. Soovin oma sõpradele rahulikke jõulupühi.

Ja ägedat aastat 2006 !!!

Olen väike Al

2005-12-12T16:26:00.000+02:00

... ehk väike tüdur Annemari.

Tere!

Kirjutan teile, mida lähiajal teinud ja õppinud olen.

Täna oli meil loovustoas jõulupidu. Mängisime, poiss`id ja tüdur`id, päka`dega, tegime jõulupuu, mille ehtisime pall`ide, mna`de ja täh`tedega. Seejärel tuli ollu (jõuluvana). Nägime teda juba aknast, kui ta mööda tänavat mala (maja) eest tuli. Ma olin ikka üsna hirmunud ja ei julgenud ega tahtnud ollu juurde pakilegi järele minna. Emme võttis mind sülle, siis läksime. Ma ei lasknud emmel ollu`le pai teha, igaks juhuks, vaid tulime ruttu tulema. Pärast läksime veel Karoliinega parki ora`sid (oravaid) vaatama, tegime kall-kall ja musi ja kõndisime emmede abiga mööda pikka pinki edasi-tagasi.

Eile käis mul Patu (Matu) külas. Sõime pudru ja jõime porssi, seejärel sõidutasin Patu`t oma rattaga ja tegime muid pisikesi koerustükke. Õhtul käisin veel vannis mnna-mnna`dega (mullid) mängimas ja vannitoa tull`isid ja pa`sid (tulesid ja lampe) vaatamas. Pärast vanni, kui ninast koll`id välja urgitsetud ja hambad pestud, läksin makamma ja jäin tuttu. Viimasel nädalal on küll tavaline, et emme tudu`b enne mind, aga eile oli vastupidi :-)

Olen viisakas tüdur ja ütlen trepikojas onu´dele ja tä`didele ilusti "tere". Loomulikult ka issi`le, kui ta töölt koju tuleb ja emme`le, kui pole teda tükk aega näinud, nt tema on vannitoas olnud vms. Lahkudes teeme ja ütleme ikka taa-daa, mõnikord ka tsau.

Tsau,
Al

Paar teadaannet

2005-12-01T22:54:00.000+02:00

Eile sain 1 aasta ja 5 kuud täis ja juba ongi pildimaterjal minu novembrikuu tegemistest ka internetis üleval. Tase, paps. See oli küll rekord :)

Boonusena ka 2 lugu päris algusest:
- minu sündimise lugu
- minu nimepaneku lugu

Ja nüüd lähen "makamma" ehk "tuttu". Tadaaa.

"Värsket" pildimaterjali

2005-11-20T18:42:00.000+02:00

Lõpuks ometi sain issi niikaugele, et ta end kokku võttis ja minu albumit täiendas. Klõpsa pildile ja tsekk it app!!!

Ja lubas, et novembri lõpus on ehk lisa tulemas. Thanks, paps.

Areng on pidev

2005-11-05T11:18:00.000+02:00

Oskan juba öelda "toss" oma talvetossude kohta, "poon" shampooni kohta, "poom" ploomi kohta, "ooo" o-tähe kohta ja "pastas" brokkolikapsa kohta. "Tasa" ütlen ka, kuigi täpselt ei tea veel, millal seda kasutada.

Onud, hoidke alt!

2005-11-01T10:20:00.000+02:00

Tere! Eile õppisin uue sõna selgeks - onu. Ajendiks selle välja ütlemisel sai rõdul remonti tegevad onud. Emme neid ei näinud, küll aga nägin mina ja teatasin sellest kohe emmele, et onu, onu, onu ... Ja täna hommikul üles ärgates oli esimene sõna ikka onu.

Eile ostsis issi mulle ka uued saapad, talvesaapad ja käisin nendega terve eilse õhtu ning täna hommikul lasin emmel kohe, kui üles ärkasin, need jälle endale jalga panna.

Aa, ja mul on nüüd 11 hammast! Üks purikas tuli veel alla juurde.

Hambajuubel!

2005-10-23T16:16:00.000+03:00

Neid "lõikeriistu" on mul nüüd 10. Täna hommikul avastas emme, et mu esimesele purihambale on ülesse vastane ilmunud. Et siis ülal vasakul on mul ka purihammas. Ilus säravvalge pärl!

Igapäevaseid nippe

2005-10-17T09:23:00.000+03:00

Üks kõige tüütumaid, samas aga ka põnevamaid tegevusi on vanemate hommikul üles äratamine. Minul läheb uni tavaliselt ära 8-8.30 paiku, aga emme ja issi tahavad, eriti nädalavahetustel, pikemalt magada. No aga kujutage ette, mida ma teen üksinda, kui teised magavad? Muidugi hakkan neid üles ajama.

Kõigepealt hakkan kõva häälega "emme" hüüdma ja kui see ei aita, siis istun emmele pähe. Kui see ka ei aita, lasen suure tule klõpsti põlema ja ... see mõjub. Vähemalt nii palju, et emme või issi liigutab end ja laseb tule jälle ära. Siis ma panen tule jälle põlema ja teen oma pissile hakkamise häält. Vot see mõjub kõige paremini. Siis krapsab emme või issi mind ruttu sülle ja jookseme koos vannituppa minu poti järele ... Ja ongi emme või issi üleval :-) Soovitan soojalt teistelgi erinevaid nippe proovida.

Vihkan tolmuimejat

2005-10-10T18:05:00.000+03:00

Vastupidiselt Mariale, kes armastab tolmuimejaid, mina vihkan neid. Kui emme mainib sõna tolmuimeja, hakkan ma hirmust lausa värisema ja kõva häälega nutma ning jään klammerdunult ühe koha peale seisma. Õnneks emme päästab mu siis kohe ära ja võtab sülle ning paneb kanderätikuga endale puusale.

Maria, kuidas sa küll suudad seda jubedust taluda, veel vähem armastada? Millal see ometi lõpeb või kuidas ma sellest hirmust lahti saaksin?

Poiss täh mna

2005-10-10T17:39:00.000+03:00

Lugu sellest, kuidas 6. oktoobril üks naabripoiss mulle õues kastanimuna andis. Tegelikult küll viskas mu jalge ette ja siis ma ise võtsin selle üles. Alguses arvasin, et see on pall ja ütlesin seda selge sõnaga "pall" ka emmele. Aga emme parandas mind ja ütles, et see on kastanimuna. Minule jäi sellest meelde muidugi vaid viimane sõnapool ja sellest hetkest peale mõtlen ma ainult sellele, kuidas poiss andis mulle muna ...

Järgmisel päeval muudkui korrutasin "poiss mna", poiss mna" ja lõpuks võtsin end kokku ja ütlesin täislausega "poiss täh mna" :)

Tänaseks on lisaks looma- ja masinahäälitsuste ning miimika imiteerimisele minu sõnavaras järgmised ca 20 sõna/häälikut: iss (issi, kõik meessoost isikud, tiss, suss, uss); emme; pall; poiss; mna (muna); (ai)täh; kaa (kiik, kiikuma, puud liiguvad); ta (tita); mõmm (karu); opa (hüppama); ta-daa (head aega); te(r)e; pa (lamp); buu (puu, kuu); tä (tähed taevas ja kirjutamiseks); pas (pats); alla (telefon, helistama); nina; ä-ähh (magama); päh (tundmata tähendusega sõnad).

Spämmerid, minge koju !!!

2005-10-02T09:32:00.000+03:00

Minu blogisse on võõrad hakanud saatma imelikke kommentaare. Aga mina ei taha, et vastik rämpspost minu kodulehte reostaks. Emme õpetas mulle, et selle vastu saab üsna edukalt võidelda.

Ja nüüd teengi ma samamoodi :)

Loodan, et selle tõttu ei lõppe "sõbralikud" kommentaarid.

Unejutuga tuttu

2005-09-30T17:46:00.000+03:00

Ei saa mitte enda teada jätta, et alates 24. septembrist jään mina õhtul tuttu unejuttu kuulates. Kuidas ma varem magama jäin, sellest ma praegu kirjutama ei hakka ... Aga jah, vaatame emme või issiga suurt paksu roheliste kaantega Liisu kingitud Metsalugude raamatut ja jutustame selle otsast lõpuni kiirelt oma sõnadega läbi ning siis jutustab mulle emme aeglaselt ja lihtsate sõnadega mõne tuntud muinasjutu. Näiteks Punamütsikese või Kolme põrsakese loo vms. Mulle hirmsasti meeldib Punamütsikese muinasjutt ja siis aeglaselt-aeglaselt vajun oma voodisse pikali ja silmad vajuvad ka kinni ja juba ma tudungi :)

Sõnavara täieneb iga päevaga

2005-09-23T22:23:00.000+03:00

Palusin emmel korraga selle loo ka kirjutada.

Tahan öelda, et harjutan praegu usinalt sõnasid "poiss" ja "pall" ütlema. Need on sellised naljakad sõnad, et poisi puhul ei taha "oi" alati tulla. Tuleb kas ainult "o" või "i" või siis midagi nende vahepealset. Ja "pall"`i puhul ei saa ka veel seda pehmet "l"-tähte kätte, vaid tuleb see põhja-eestlase oma. Kõige lihtsam on palli kohta "päh" öelda, see tuleb mul iga kell välja ja emme ning issi saavad alati aru, mida sellega mõtlen. Hea küll, no emme saab peaaegu alati aru ja issi natuke vähem alati :)

Neid ikka tuleb

2005-09-23T22:10:00.000+03:00

Hambaid nimelt. 16. septembril ilmus nähtavale minu 9. hammas (taga all vasakul). Piimapurihammas vist. Või puripiimahammas. Ma ei teagi täpselt, kuidas seda hammast nimetatakse. Ja kohe-kohe on tulemas talle ka vastane, st ülemine p...p...hammas.

Hammaste tulek on ikka kole küll. Hirmus valus on ja eriti öösel. Aga ma olen tubli ja mingi hamba pärast põnnama ei löö. Kuigi paar korda olen öösel suure nutuga ikka üles ärganud.
Pidage vastu, sõbrad!

Ei midagi isiklikku, puhas allergia

2005-09-08T16:28:00.000+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, alustan sellest, et umbes pool aastat tagasi märkas emme, et mu põsed õrnalt õhetavad. Arvatavasti mingi allergia, arvas emme. Pidasime perearstiga nõu (olin ca 9-kuune), kes arvas, et ju talvistest külmadest ja tuulistest ilmadest. Endalgi läheb ju näonahk talvel karedaks jne. Soovitati pehmendavat kreemi panna. Emme prooviski Weleda saialille kreemi ja Bepanhteni, aga põsed jäid endiselt punaseks.

Järgmine perearsti visiit toimus, kui olin 1-aastane ja emme-issi juhtisid taas arsti tähelepanu mu punastele põskedele ja ütlesid, et ka keelele tulevad aeg-ajalt punased või valged laigud. Arst ütles, et seda nn geograafiliseks keeleks ja see on kindlasti allergia tunnuseks. Andis saatekirja allergoloogi juurde. Suvine aeg ja ka allergoloogid puhkavad, numbri saime alles 2 kuu pärast ehk augusti lõpuks.

Selleks ajaks olid emmel juba oma kahtlused olemas, et tegu teravilja-allergiaga. Allergoloogi juures tehti erinevad testid, mis midagi muidugi ei näidanud, kui välja arvata see, et muna- ja kalaallergiat mul kindlasti ei ole (see oleks kohe testist välja tulnud). Niisiis arvas arst, et tegu lehmapiima allergiaga ja käskis nädal aega täiesti piimatoodete vaba elu elada nii minul, kui ka emmel. Jaa, jube raske oli see küll, sest enamuses toitudes on ikka midagi piimalist sees. Aga emme sai sellega hakkama, kuid minu põsed jäid ikka punaseks ning keel laiguliseks. Nüüd otsustas emme mulle ja endale nädalakese mitte ühtegi nisu sisaldavat toitu anda ja etskae - paari päeva möödudes hakkasid mu põsed valgemaks muutuma. Arvatavasti oligi emmel õigus, et mul on nisuallergia, st ma ei talu nisuvalku. Lähme uuesti allergoloogi juurde teravilja testi tegema, aga seda alles oktoobri alguses. Järjekorrad on hirmus pikad.

Loodetavasti selgitasin enda ja emme käitumist, miks me piima- ja nisutooteid ei söö. Piima hakkame nüüd uuesti tasapisi maitsema, sest tõenäoliselt mul ikkagi ei ole piimaallergiat.

P.S. Maisijahust pannkoogid on palju kollasemad, maitsvamad ja kasulikumad, kui nisujahust tehtud. Tasub proovimist!

Palju pori ja palju vett

2005-09-03T19:30:00.000+03:00

Issi viis mind täna autoga sõitma. Tahtis mulle Harku järve tagumist poolt näidata. Kõik oli kena, kuniks me sopa sisse kinni jäime. Rattad käisid ringi ja pori lendas. Ei saanud enam edasi ega tagasi. Ja ühtegi inimest ega autot, keda appi kutsuda, polnud ka läheduses. Õnneks oli mobiiltelefoni aku laetud ja levi olemas - kutsusime appi Matu issi, kes meid sealt mülkast välja tõmbas. Huvitav kogemus. Aga issile annan head nõu - kui teinekord metsa ja mutta seiklema läheme, siis võta kõrgem ja võimsam auto.

Aga,mida teha porise autoga? Loomulikult pessu minna. Issi otsustas mulle näidata, milline töötav autopesula seestpoolt välja näeb. Algus oli rahulik. Kõigepealt pritsiti meie auto shampooniga üle ja jäeti veidikeseks ajaks ligunema. Siis läks aga rajuks. Niipalju vett korraga pole ma varem tuiskamas näinud. Nii hea, et katus pea kohal ja issi aknad ning uksed üle kontrollis. Aga veidi kõhe oli ikka, kui need veejoad hirmsa mürinaga vastu aknaid ja ukseplekke pritsisid. Istusin issi süles ja hoidsin tema kaela ümbert kahe käega kõvasti-kõvasti kinni. Lõpuks sai see maru otsa ja järgnes väike föönitamine. Ja oligi auto selleks korraks jälle puhas. Lõpp hea, kõik hea.

Issi ja emme on tublid

2005-08-29T01:50:00.000+03:00

Sain eile 1 aasta ning 2 kuud vanaks ja juba on issi ja emme jõudnud pildid minu viimase kuu tegemistest ka pildialbumisse panna. Äge. Jätkake samas vaimus :)

Kuku, kuku, miks ei kuku

2005-08-27T23:26:00.000+03:00

Täna üllatasin emmet-issit peituse mängimise ajal "kuku" hüüdmisega. Miks siis mina ei võiks "kuku" hüüda, kui nemad hüüavad? Nüüd oleme tasa :-)

Ja veel meeldib mulle joonistada, värvipliiatsite ja rasvakriitidega, suurele papist tordikarbi alusele. Õigem oleks vist öelda, et ma testin meelsasti kriite ja pliiatseid ning emme-issi joonistavad minu eest. Tegemist on toreda koostööga ja õnneks meeldib nii issile, kui ka emmele joonistada. (Issi joonistab paremini, kui emme, aga emme vähemalt üritab). Issi joonistab hobuseid, jänkusid, kutsusid ja teisi loomi, emme piirdub majade, puude, lillede ja liblikatega ...

Aga emme muinasjutte meeldib mulle rohkem kuulata, kui issi omi, kuigi issi ka üritab.

Maitse üle ei vaielda

2005-08-27T23:17:00.000+03:00

Kellele maitseb munakollane, kellele munavalge, aga minule maitsevad hoopis munakoored. Paar päeva tagasi keetis emme meile hommikusöögiks muna ja enne, kui ta arugi sai, pistsin mina peoga munakoori ... Need maitsesid tõesti hää, sest ühtegi ma välja ei sülitanud.

Muide, munakoored on tõelised kaltsiumipommid, proovige julgelt!

Kole lugu

2005-08-22T13:58:00.000+03:00

Käisime emme-issiga Pärnus onu Jaani ja Marko kontserdil. Järgmisel päeval läksime Tarapitasse sööma, on üks kiirtoidu restoran, ja kuna mina eriti palju süüa ei tahtnud, läksin issiga sinna mängutuppa mängima. Ja seal tuli minu juurde üks 3-aastane poiss, vaatas mulle lihtsalt otsa ja lõi mind käega otse näkku. Kuigi issi oli seal koos minuga, ei suutnud ta mind kaitsta, sest kumbki meist ei osanud sellist asja oodata.

Emme arvab, et sellel poisil ei ole kodus kõik asjad päris korras ja tal on tähelepanu ning helluse puudus. Ja tal võib päris õigus olla, sest selle poisi ema, kes minu suure kisa peale sinna jooksis, ei osanud ka üldse oma lapsega käituda, ainult karjus ja vist isegi lõi teda. Loodame, et poisi peres saavad suhted ikka korda ja kellelgi teisel ega kellegi teisega ka midagi sellist ei juhtuks.

Uued pildid pildialbumis

2005-08-20T11:31:00.000+03:00

Lõpuks ometi pani issi uusi pilte minu suvistest tegemistest pildialbumisse. Vaatamiseks klõpsa paremal pool asuvale lingile "Minu pildialbum". Head vaatamist.

Mina 1-aastasena

2005-08-15T18:37:00.000+03:00

Plikatirts, plikatirts, aasta uus,
8 hammast on minul suus,
ei mina karda kassipoegi
ega suuri hundikoeri.

Niisiis, olen armas, andekas, nutikas, kaval, rõõmus ja aktiivne väiketüdruk. Pikkust 75,5 cm ja kaalu 9800 g. Kannan jalanõusid nr 18 ja 20, riideid suurusega 74/80 ning mütse peaümbermõõduga 48 cm.

1-aasta ja 2-nädalaselt hakkasin iseseisvalt kõndima; oskan ise voodist alla tulla ja madalamatele vooditele ka ronida; viskan silda, kui vaja; pilgutan osavalt silmi, kui öökulli imiteerin; raputan ägedalt pead, kui miski ei meeldi; plaksutan käsi, kui miski meeldib; lehvitan, kui kuskilt lahkume või keegi lahkub; kallistan ja musitan emmet ning issit, kui tahan.

Sõnavara on mul piisav - "mme" ütlen emmele ja "iss" ütlen issile, mõnikord ka vastupidi; "ta-daa" ütlen lahkumisel; "te-dee" vms ütlen emme "terele" vastu; "tähh" või "tääh" kasutan nii palun, kui ka aitäh sõnana; "pähh" on midagi paha; "ahh-ahh" kõlab koera nähes; "krrr" kõlab kassi nähes; "mmm" ütlen lehma ja lamba kohta; "mõmm" või ka "mmm" ütlen karu nähes; "ka-kaa"ütlen kana kohta; "sssss" teeb uss; "prrr" teeb auto, mootorratas ja ratas; lennukit nähes teen "prrr" ja lehvitan nagu linnuke; "ää-ähh" ütlen magamise kohta või laulan sedasi unelaulu; "mämm-mämm" tuleb söögi kohta; "ähh" ja "ehh" on küsisõnad koos näpuga näitamisega ning "ai-ai", "la-laa", "tibu-tibu" ja "rrrr" kõlavad siis, kui ise tahan :)

Mis ma veel teha oskan? Hmm, paljusid asju. Näiteks ütlen käreda kurguhäälega "kkrrm", kui potile tahan (kodus kannan vaid aluspükse, mitte mähkmeid); oskan emme huulepulgaga huuli värvida; hambaharjaga ise hambaid pesta; nuustikuga käsi, jalgu, pead ja naba pesta; üritan juukseid kammida (tagurpidi kammiga), pükse ja kingi jalga ning pluuse selga panna; mütsi pähe panemisega saan kenasti hakkama; tean täpselt, kuidas telekas ja musakeskus käima lähevad; vahetan kanaleid ja plaate, nagu ise tahan; oskan tassist juua, ka täiesti iseseisvalt; loomulikult oskan ka keelt laksutada ja varbaid suhu toppida.

Lemmikmängudeks on CD-plaatide riiulist välja kiskumine, pastakate karbist välja pildumine, karpide ja klotsidega mängimine, pabersalvrättide karbist välja tõmbamine ja nina nuuskamine, kingade kapist välja võtmine ja tuba mööda laiali kandmine, kappide ja sahtlite sisu sorteerimine, asjade peitmine, emme-issi voodis müramine, vannis veega mängimine ja vee ning asjade vannist välja loopimine, pritsimine, telefonide ja rahakottidega mängimine.

Aga, mida mulle teha ei meeldi, on küünte lõikamine. Õnneks teeb emme seda siis, kui ma magan. Ja ega see riidesse panekki mingi mee lakkumine pole. Varem ei sallinud ma sugugi ka nina puhastamist ja pumbaga kollide välja tõmbamist, aga nüüd avastasin, et see on tegelikult päris lõbus ja ajab mind lausa naerma :)

Kas te teate, kuidas jänku, tiiger, lõvi või känguru teeb? Ei tea?! Aga mina tean ... :)

Parim peidukas vol 2

2005-08-15T18:28:00.000+03:00

Ikka täiesti uskumatu, kui vaimuvaesed on mu vanemad. Tulime Karoliine sünnalt ja ma hakkasin oma kingadega mängima. Peitust nimelt. Järgmisel päeval tahtis emme mulle kingad jalga panna, aga oli ainult üks king. Ja teist kinga nad ei suutnudki üles leida, sest mul on ikka nii head peidukad :)

Kadunud kinga leidsid emme-issi alles ülejärgmisel päeval mega otsimisaktsiooni tulemusena. Õigemini issi leidis. Nüüd pole enam mõtet minu armsasse lillasse Puhhi karp-kohvrisse midagi peita :(

Parim peidukas

2005-07-26T11:51:00.000+03:00

Kui mul tuju hea, siis käteplaksu löön. Kui mul tuju hea, siis püüan seda teistelegi näidata ja igasugu koerustükke teen ...

Näiteks aitan koristada tuba - kõik kivikesed lillepotist võtan välja, kõik paberkandjad imepeeneks teen, sahtlid ja CD-riiulid tühjendan ma vaevata jne.

Veel meeldib mulle korrastada emme ja issi raha- ning käekotte ja märkmikke. No sealt leiab ikka igasugu prahti - tshekid, kollased märkmepaberid, visiitkaardid, pangakaardid, dokumendid jms. Nüüd te küsite, kuhu ma kõik selle prahi panen? Mul oli neile tänaseni hea panipaik - arvutikott. Täna avastasin aga parema peiduka - emme särk. Nii hea oli kõik mittevajalik ja silma riivav emme särgi alla toppida, kui emme telefoniga rääkis :)

Üks, kaks, kolm ... läks!

2005-07-17T23:06:00.000+03:00

Minu issi üks lemmiklaule on "16 kannu ...", minu oma "16 sammu ..." ning ... emme lemmikut ma kahjuks ei teagi :(

Oma üksikud esimesed sammud iseseisvalt tegin juba 11-kuuselt. Aastaseks saades oli mu rekord 3-4 sammu. Iga päevaga tahtsin aga rohkem ja rohkem ise kõndida, kuid tasakaalust ja julgusest jäi vajaka.

Aga 16. juuli hommikul võtsin end kokku ja sammusin üksinda üle toa 16 sammu. Jesssss! Järgmisel päeval üllatasin end, emmet ja issit uuesti - tegin juba 31 sammu. Niisiis ... MA KÕNNIN :)

Muide, Karoliine, Mathias jt sõbrad, kõndimises polegi midagi keerulist - peab vaid tahtma, keskenduma ning muidugi füüsiliselt valmis olema. Tehke järgi!

Tatratrall ja petipidu

2005-07-13T14:35:00.000+03:00

Kui sünnipäeva puhul võib torti süüa või reede õhtul võib issi vabalt õlut juua, siis miks mina ei tohi tatrapudru söömisel sellega mängida?

Mulle nii maitseb tatrapuder, õigemini olen üliõnnelik, kui emme seda mulle keedab. Tatrateri on nii hea katsuda ja pigistada ja õhku visata, mööda lauda laiali ajada, ninaauku toppida ja juustesse lennutada. Teised pudrud pole pooltki nii loovad.

Aga emmele vist üldse tatar ei meeldi. Olen küll paar korda üritanud teda sellega mängima meelitada, aga asjatult. Õnneks on ta mul siiski kord või kaks lubanud teha tõelist tatratralli. Viimane teadaolev trall toimus poolteist nädalat tagasi :)

Muide, petipidu on sama lahe. Eile ise tegin. Tasub proovimist!

Rätipoiss, matkasell või lihtsalt vandersell

2005-07-12T15:36:00.000+03:00

Kes oleks uskunud, et üks tavaline aprillikuine matkapäev võib muuta kogu elu. Tõsi see on. Tänaseks on minust saanud kuulus kanderätimodell. Tõestusmaterjaliks on juuli 2005 ajakiri Pere ja Kodu ning Looduspere koduleht www.looduspere.ee . Kes otsib, see leiab :)

Olen väike marakratt

2005-07-11T12:01:00.000+03:00

Olen väike, olen alles väike ja päris koolis veel ei käi.
Kuid minu väike karu peake on koerustükke täis ...

Nimelt täna, kui emme issiga telefoniga rääkis, ja minul mähkut jalas polnud, katsetasin kakaga mängimist. Jube lahe oli, nagu loovustoas kohe. Aga kaua ei saanud sellega mätsida, kuna emme kohe märkas ja viis mu vannituppa pesema.

Ja siis mõne aja pärast, kui emme oli kaka-loo juba unustanud, pistsin mulle antud pooliku nektariini arvutikotti. Tahtsin issile üllatust valmistada, aga jälle emme märkas, kui ma nektariini korraks kotist välja tahtsin võtta, et veel üks amps võtta. Eile tahtsin ka issile üllatust valmistada esimese tööpäeva puhuks, nimelt panin pudrulusika tema prillitoosi :) Aga see va emme võttis selle sealt jälle välja. Üldse ei lasta üllatusi teha, mis elu see küll on!

Lõpuks sain ma ikka ühe pahandusega ka hakkama. Ma olen seda varem ka teinud ja arvatavasti teen edaspidigi - ajasin toidukausi ümber ja siis ei saanudki emme mulle rohkem süüa anda :)

Annemari,
1-aastane

Kuidas minust Annemari sai

2004-07-12T18:24:00.000+03:00

Kindlasti soovite teada, kuidas ma endale Annemari nimeks sain? Just nimelt sain, sest emme ja issi ju panid selle mulle, mitte mina ei valinud:) Ametlik osa toimus 12. juulil Tallinna Perekonnaseisuametis, kuid ettevalmistusi selleks tehti juba tiba varem.

Kuna emme salamisi arvas, et tal poiss sünnib, siis kindel poisinimi oli juba valmis mõeldud, aga ühte ja seda ainuõiget tüdrukunime veel polnud. Nimeraamat sai ideede saamiseks mitu korda läbi loetud, aga ei miskit. Eelvoorudes figureerisid nimed Pärl, Erin, Roosmarii, Katerina, Katariina, Kristin jne, kuid päris "seda õiget" nagu polnud. Möödus paar nädalat, ja lubatud 30 päeva hakkas juba täis tiksuma, kui lõpuks ühel neist klikkas veel üks variant ANNEMARI. Mõlemad arvavad siiamaani, et just tema oli see, kes selle nime peale tuli, aga tõde ei mäleta nüüdseks enam keegi. Ühesõnaga lõppvooru jõudsid 4 nime. Igaks juhuks küsiti ka vanavanemate arvamust, et kas Katariina, Kateriine, Annemari või Annemai, kuigi mõttes oli otsus juba küps. Ainuke "vana-", kellele Annemari kohe meeldis, oli vanaisa Jüri. Tänud sulle, vanaisa, toetuse eest!

Miks ikkagi Annemari? No esiteks on tegemist lihtsalt ilusa eestikeelse nimega, kus r-täht ka sees. Sobib nii lapsele, kui ka veidi vanemale inimesele. Samuti saab seda hõlpsasti välja öelda võõrkeeltes. Ja mis kõige olulisem - sobib suurepäraselt minu perekonnanimega.

Miks minu nimi kokku kirjutatakse? Kuna emme ja issi lihtsalt ei tulnud selle pealegi, et seda võiks ka lahku kirjutada. Ja kirjapilt on ka kokku kirjutades ilusam - Annemari. My name is Arendi, Annemari Arendi :) Kui ikka meelde ei jää, kas kokku või lahku, siis mõtle, et kirjutatakse nagu saekaater või karupüksid või viinamari :)

Minu sündimise lugu

2004-06-28T06:47:00.001+03:00

Asi hakkas pihta juba jaanipäeval, kui emme-issi tädi Heljel ja onu Rihol külas olid. Mul oli lihtsalt jube igav ja niikaua ma seal kõhus ukerdasin, kuni emmel punni (ehk "limakorgi") eest ära toksasin. Emme läks muidugi kohe ärevile, et mis nüüd siis juhtus, sest arstitädi poolt öeldud sünnikuupäevani - 4. juulini - oli veel veidi aega. Ma siis ei tahtnud teda rohkem ärritada ja püsisin mitu päeva vagusi.

Aga kaua sa seal ikka tasakesi püsid, kui kitsas on. Seega hakkasin endale 26. juunil emme kõhus mugavamat asendit otsima ja 27. juunil, kenal pühapäevasel pärastlõunal otsustasin, et nii enam ei saa jätkata ja pean sealt ikka välja saama. Emme-issi ei saanud aga midagi aru, sest ma puksisin nagu tavaliselt, kuid otseselt valu ei teinud. Käisid veel tädi Liinale sünnipäevaks lilli viimas ja võtsid veel ise külalisi vastu. Aga mulle ei meeldinud, et emme-issi ainult tädi Pireti ja onu Mikuga tegelesid ning ma hakkasin emmele vaikselt koputades märku andma, et oleks aeg midagi ette võtta. Umbes 8 paiku õhtul sõitsimegi igaks juhuks Tallinna Keskhaiglasse, kus ämmaemand Ülle Visnevski ja keegi arstitädi emme üle vaatasid ja minu südametoone kuulasid. "Siin pole mingit kahtlust", ütlesid nad, "sünnitegevus on alanud". "Kas teil on kott kaasas ja jääte kohe siia?". Meie aga olime tulnud ainult korraks kontrollima, kas kõik on korras. Kott kodus ja remont pooleli. "Ärge pabistage", lausus ämmaemand, "nii kiire ka selle asjaga pole. Minge praegu koju, aga keskööks tulge kindlasti tagasi".

Vedas, sest kohe oli algamas Tsehhi - Taani EM veerandfinaalkohtumine jalgpallis. Ma elasin tsehhidele nii kaasa, et kui Milan Baros lõi tsehhide kasuks kolmanda värava, siis ka mina põrutasin sellise penalti, et lootekott rebenes ja emme tundis, kuidas soe vesi mööda jalgu alla jooksis. Mulle tegi see nii nalja kui emme ehmatas ja lausa kiljatas. Ähmi täis emme-issi kukkusid kohe sahmima, panid riidesse, haarasid kotid kaasa, hüppasid autosse ja kimasid mööda kesköiselt vaikseid Tallinna tänavaid haigla poole.

Ravi tänaval "tsekkisime" emme sisse. Kuna sünnitusosakonna vastuvõtuosakond oli remondis, siis ajutine kabinet oli püsti löödud haigla teises tiivas asuvas silmakliiniku/traumapunkti tiivas. Peale paberitööd pakuti emmele võimalust teise tiiba sõiduks kasutada ratastooli, kuid ta otsustas selle pika teekonna mööda hämaraid koridore ette võtta siiski oma jala peal. Sünnitusosakonnas oli imelikult vaikne. Selgus, et peale meid oli seal veel ainult üks perekond. Kusjuures alles jaanipäeval oli olnud 18 sündi.

Peale sünnitustuppa kolimist ca 00:30 tehti emmele veel mingi tsikibriki, peale mida kogu veel järelejäänud soe lootevesi mu ümbert ära voolas. Ebamugavaks läks. Hakkasin ootama, millal uks pärani lahti läheb ja ma sealt välja pääsen. Aga see ukse avanemine oli emmele valus, aina valusamaks läks. Alustades voodist said järjest läbi käidud hernekott, imepisike ja õhuke matt, sünnitusjäri, vann, dush, kuid lõpuks jõudsime ikka tagasi voodisse. Tunnid lendasid ja emme mediteeris kord pikali ja kord voodi serva pääl istudes. Abiks oli ka "karaoke masin" ehk naerugaasiaparaat, mille mikker emmel pihus oli ja mis sageli suu ees käis.

Hakkasin seal siputama ja punnitama, et kähku emme kaissu saada. Mul oli emmest kahju küll, et talle valu tegin, kuid ta oli väga tubli. Naerugaas aitas jaksata ja issi oli samuti toeks - hoidis kogu aeg emmel kõvasti käest kinni ja uuris mingi targa aparaadi pealt vaadates, millal jälle järjekordset tuhu oodata on.

Lugu lõppes sellega, et 28.juuni hommikul kell 6.47, pärast 5 ja poole tunnist kannatamist püüdis ämmaemand Ülle mind kenasti kinni ja pani emme kõhu peale. Peale sooja, hämarat ja vaikset elamist oli saabumine välismaailma ikka päris harjumatu, kuid kõige hullem ka polnud. Emme kõhul oli soe ja mõnus olla. Piilusin oma tumesiniste silmadega emmet. Ta oli väsinud, kuid üliõnnelik. Ta paitas mind kaua-kaua. Issi oli ka kohe kõrval, suu kõrvuni ja õnnelik. Veidi pusimist ja ka nabanöör sai edukalt läbi lõigatud. Lahe lugu oli ka sellega, et ega emme-issi ju teadnud, kas ma poiss või tüdruk olen. Peale minu emme kõhu peale panekut jäi emme äraootava näoga tädi Üllele otsa vaatama. "Kas te ei teagi siis?" oli tädi Ülle üllatunud "No kohe kontrollin üle, aga minu arvates oli vist tüdruk, kõhu alt nõnda sile :)".

Oleksin nii väga tahtnud paljalt veel emme kaisus olla, aga tädi Ülle võttis mu emme-issi juurest ära, mõõtis ning kaalus mind ja pani riidesse. Kaalu 3310 g, pikkust 52 cm ja Apgari hindeks 8/8. Siis tuli lastearst Reet Raukas ja viis läbi pisikese tehnoülevaatuse. Ülevaatus edukalt läbitud, viis tädi Ülle mu õnneks emme kaissu tagasi ja ma sain esimest korda elus tissi suhu. Küll oli hea olla :) Jäin tudule ning ka emme sai silma peale pikka öötööd veidikeseks kinni lasta.

Püüdsin meelde tuletada, et mis maailmas veel samal päeval toimus. Minuga samal päeval sündis näiteks poeg ka näitlejatel Tiina Tauraitel ja Erki Lauril . Võin sünnipäeva pidada koos järgmiste samal kuupäeval sündinud tuntud tegelastega nagu Pat Morita, Fabien Barthez, Mel Brooks, John Cusack, Mary Stuart Masterson, Jean-Jacques Rousseau (postuumselt) ja Jacqueline Kennedy Onassis. Aastal 1914 algas sel päeval Esimene Maailmasõda hertsog Franz Ferdinandi eluküünla kustutamisega Sarajevos. Sama sõda lõppes samuti 28. juunil 5 aastat hiljem Versailles'i rahulepinguga. Emme pidi sel päeval arsti juurde ja kosmeetikusse minema, kuid need ajad tuli nüüd tühistada. Issi tundis rõõmu selle üle, et sai nädal aega varem puhkusele :)