Kuku, kuku, miks ei kuku

Täna üllatasin emmet-issit peituse mängimise ajal "kuku" hüüdmisega. Miks siis mina ei võiks "kuku" hüüda, kui nemad hüüavad? Nüüd oleme tasa :-)

Ja veel meeldib mulle joonistada, värvipliiatsite ja rasvakriitidega, suurele papist tordikarbi alusele. Õigem oleks vist öelda, et ma testin meelsasti kriite ja pliiatseid ning emme-issi joonistavad minu eest. Tegemist on toreda koostööga ja õnneks meeldib nii issile, kui ka emmele joonistada. (Issi joonistab paremini, kui emme, aga emme vähemalt üritab). Issi joonistab hobuseid, jänkusid, kutsusid ja teisi loomi, emme piirdub majade, puude, lillede ja liblikatega ...

Aga emme muinasjutte meeldib mulle rohkem kuulata, kui issi omi, kuigi issi ka üritab.