Minu sündimise lugu
Asi hakkas pihta juba jaanipäeval, kui emme-issi tädi Heljel ja onu Rihol külas olid. Mul oli lihtsalt jube igav ja niikaua ma seal kõhus ukerdasin, kuni emmel punni (ehk "limakorgi") eest ära toksasin. Emme läks muidugi kohe ärevile, et mis nüüd siis juhtus, sest arstitädi poolt öeldud sünnikuupäevani - 4. juulini - oli veel veidi aega. Ma siis ei tahtnud teda rohkem ärritada ja püsisin mitu päeva vagusi.
Aga kaua sa seal ikka tasakesi püsid, kui kitsas on. Seega hakkasin endale 26. juunil emme kõhus mugavamat asendit otsima ja 27. juunil, kenal pühapäevasel pärastlõunal otsustasin, et nii enam ei saa jätkata ja pean sealt ikka välja saama. Emme-issi ei saanud aga midagi aru, sest ma puksisin nagu tavaliselt, kuid otseselt valu ei teinud. Käisid veel tädi Liinale sünnipäevaks lilli viimas ja võtsid veel ise külalisi vastu. Aga mulle ei meeldinud, et emme-issi ainult tädi Pireti ja onu Mikuga tegelesid ning ma hakkasin emmele vaikselt koputades märku andma, et oleks aeg midagi ette võtta. Umbes 8 paiku õhtul sõitsimegi igaks juhuks Tallinna Keskhaiglasse, kus ämmaemand Ülle Visnevski ja keegi arstitädi emme üle vaatasid ja minu südametoone kuulasid. "Siin pole mingit kahtlust", ütlesid nad, "sünnitegevus on alanud". "Kas teil on kott kaasas ja jääte kohe siia?". Meie aga olime tulnud ainult korraks kontrollima, kas kõik on korras. Kott kodus ja remont pooleli. "Ärge pabistage", lausus ämmaemand, "nii kiire ka selle asjaga pole. Minge praegu koju, aga keskööks tulge kindlasti tagasi".
Vedas, sest kohe oli algamas Tsehhi - Taani EM veerandfinaalkohtumine jalgpallis. Ma elasin tsehhidele nii kaasa, et kui Milan Baros lõi tsehhide kasuks kolmanda värava, siis ka mina põrutasin sellise penalti, et lootekott rebenes ja emme tundis, kuidas soe vesi mööda jalgu alla jooksis. Mulle tegi see nii nalja kui emme ehmatas ja lausa kiljatas. Ähmi täis emme-issi kukkusid kohe sahmima, panid riidesse, haarasid kotid kaasa, hüppasid autosse ja kimasid mööda kesköiselt vaikseid Tallinna tänavaid haigla poole.
Ravi tänaval "tsekkisime" emme sisse. Kuna sünnitusosakonna vastuvõtuosakond oli remondis, siis ajutine kabinet oli püsti löödud haigla teises tiivas asuvas silmakliiniku/traumapunkti tiivas. Peale paberitööd pakuti emmele võimalust teise tiiba sõiduks kasutada ratastooli, kuid ta otsustas selle pika teekonna mööda hämaraid koridore ette võtta siiski oma jala peal. Sünnitusosakonnas oli imelikult vaikne. Selgus, et peale meid oli seal veel ainult üks perekond. Kusjuures alles jaanipäeval oli olnud 18 sündi.
Peale sünnitustuppa kolimist ca 00:30 tehti emmele veel mingi tsikibriki, peale mida kogu veel järelejäänud soe lootevesi mu ümbert ära voolas. Ebamugavaks läks. Hakkasin ootama, millal uks pärani lahti läheb ja ma sealt välja pääsen. Aga see ukse avanemine oli emmele valus, aina valusamaks läks. Alustades voodist said järjest läbi käidud hernekott, imepisike ja õhuke matt, sünnitusjäri, vann, dush, kuid lõpuks jõudsime ikka tagasi voodisse. Tunnid lendasid ja emme mediteeris kord pikali ja kord voodi serva pääl istudes. Abiks oli ka "karaoke masin" ehk naerugaasiaparaat, mille mikker emmel pihus oli ja mis sageli suu ees käis.
Hakkasin seal siputama ja punnitama, et kähku emme kaissu saada. Mul oli emmest kahju küll, et talle valu tegin, kuid ta oli väga tubli. Naerugaas aitas jaksata ja issi oli samuti toeks - hoidis kogu aeg emmel kõvasti käest kinni ja uuris mingi targa aparaadi pealt vaadates, millal jälle järjekordset tuhu oodata on.
Lugu lõppes sellega, et 28.juuni hommikul kell 6.47, pärast 5 ja poole tunnist kannatamist püüdis ämmaemand Ülle mind kenasti kinni ja pani emme kõhu peale. Peale sooja, hämarat ja vaikset elamist oli saabumine välismaailma ikka päris harjumatu, kuid kõige hullem ka polnud. Emme kõhul oli soe ja mõnus olla. Piilusin oma tumesiniste silmadega emmet. Ta oli väsinud, kuid üliõnnelik. Ta paitas mind kaua-kaua. Issi oli ka kohe kõrval, suu kõrvuni ja õnnelik. Veidi pusimist ja ka nabanöör sai edukalt läbi lõigatud. Lahe lugu oli ka sellega, et ega emme-issi ju teadnud, kas ma poiss või tüdruk olen. Peale minu emme kõhu peale panekut jäi emme äraootava näoga tädi Üllele otsa vaatama. "Kas te ei teagi siis?" oli tädi Ülle üllatunud "No kohe kontrollin üle, aga minu arvates oli vist tüdruk, kõhu alt nõnda sile :)".
Oleksin nii väga tahtnud paljalt veel emme kaisus olla, aga tädi Ülle võttis mu emme-issi juurest ära, mõõtis ning kaalus mind ja pani riidesse. Kaalu 3310 g, pikkust 52 cm ja Apgari hindeks 8/8. Siis tuli lastearst Reet Raukas ja viis läbi pisikese tehnoülevaatuse. Ülevaatus edukalt läbitud, viis tädi Ülle mu õnneks emme kaissu tagasi ja ma sain esimest korda elus tissi suhu. Küll oli hea olla :) Jäin tudule ning ka emme sai silma peale pikka öötööd veidikeseks kinni lasta.
Püüdsin meelde tuletada, et mis maailmas veel samal päeval toimus. Minuga samal päeval sündis näiteks poeg ka näitlejatel Tiina Tauraitel ja Erki Lauril . Võin sünnipäeva pidada koos järgmiste samal kuupäeval sündinud tuntud tegelastega nagu Pat Morita, Fabien Barthez, Mel Brooks, John Cusack, Mary Stuart Masterson, Jean-Jacques Rousseau (postuumselt) ja Jacqueline Kennedy Onassis. Aastal 1914 algas sel päeval Esimene Maailmasõda hertsog Franz Ferdinandi eluküünla kustutamisega Sarajevos. Sama sõda lõppes samuti 28. juunil 5 aastat hiljem Versailles'i rahulepinguga. Emme pidi sel päeval arsti juurde ja kosmeetikusse minema, kuid need ajad tuli nüüd tühistada. Issi tundis rõõmu selle üle, et sai nädal aega varem puhkusele :)
Aga kaua sa seal ikka tasakesi püsid, kui kitsas on. Seega hakkasin endale 26. juunil emme kõhus mugavamat asendit otsima ja 27. juunil, kenal pühapäevasel pärastlõunal otsustasin, et nii enam ei saa jätkata ja pean sealt ikka välja saama. Emme-issi ei saanud aga midagi aru, sest ma puksisin nagu tavaliselt, kuid otseselt valu ei teinud. Käisid veel tädi Liinale sünnipäevaks lilli viimas ja võtsid veel ise külalisi vastu. Aga mulle ei meeldinud, et emme-issi ainult tädi Pireti ja onu Mikuga tegelesid ning ma hakkasin emmele vaikselt koputades märku andma, et oleks aeg midagi ette võtta. Umbes 8 paiku õhtul sõitsimegi igaks juhuks Tallinna Keskhaiglasse, kus ämmaemand Ülle Visnevski ja keegi arstitädi emme üle vaatasid ja minu südametoone kuulasid. "Siin pole mingit kahtlust", ütlesid nad, "sünnitegevus on alanud". "Kas teil on kott kaasas ja jääte kohe siia?". Meie aga olime tulnud ainult korraks kontrollima, kas kõik on korras. Kott kodus ja remont pooleli. "Ärge pabistage", lausus ämmaemand, "nii kiire ka selle asjaga pole. Minge praegu koju, aga keskööks tulge kindlasti tagasi".
Vedas, sest kohe oli algamas Tsehhi - Taani EM veerandfinaalkohtumine jalgpallis. Ma elasin tsehhidele nii kaasa, et kui Milan Baros lõi tsehhide kasuks kolmanda värava, siis ka mina põrutasin sellise penalti, et lootekott rebenes ja emme tundis, kuidas soe vesi mööda jalgu alla jooksis. Mulle tegi see nii nalja kui emme ehmatas ja lausa kiljatas. Ähmi täis emme-issi kukkusid kohe sahmima, panid riidesse, haarasid kotid kaasa, hüppasid autosse ja kimasid mööda kesköiselt vaikseid Tallinna tänavaid haigla poole.
Ravi tänaval "tsekkisime" emme sisse. Kuna sünnitusosakonna vastuvõtuosakond oli remondis, siis ajutine kabinet oli püsti löödud haigla teises tiivas asuvas silmakliiniku/traumapunkti tiivas. Peale paberitööd pakuti emmele võimalust teise tiiba sõiduks kasutada ratastooli, kuid ta otsustas selle pika teekonna mööda hämaraid koridore ette võtta siiski oma jala peal. Sünnitusosakonnas oli imelikult vaikne. Selgus, et peale meid oli seal veel ainult üks perekond. Kusjuures alles jaanipäeval oli olnud 18 sündi.
Peale sünnitustuppa kolimist ca 00:30 tehti emmele veel mingi tsikibriki, peale mida kogu veel järelejäänud soe lootevesi mu ümbert ära voolas. Ebamugavaks läks. Hakkasin ootama, millal uks pärani lahti läheb ja ma sealt välja pääsen. Aga see ukse avanemine oli emmele valus, aina valusamaks läks. Alustades voodist said järjest läbi käidud hernekott, imepisike ja õhuke matt, sünnitusjäri, vann, dush, kuid lõpuks jõudsime ikka tagasi voodisse. Tunnid lendasid ja emme mediteeris kord pikali ja kord voodi serva pääl istudes. Abiks oli ka "karaoke masin" ehk naerugaasiaparaat, mille mikker emmel pihus oli ja mis sageli suu ees käis.
Hakkasin seal siputama ja punnitama, et kähku emme kaissu saada. Mul oli emmest kahju küll, et talle valu tegin, kuid ta oli väga tubli. Naerugaas aitas jaksata ja issi oli samuti toeks - hoidis kogu aeg emmel kõvasti käest kinni ja uuris mingi targa aparaadi pealt vaadates, millal jälle järjekordset tuhu oodata on.
Lugu lõppes sellega, et 28.juuni hommikul kell 6.47, pärast 5 ja poole tunnist kannatamist püüdis ämmaemand Ülle mind kenasti kinni ja pani emme kõhu peale. Peale sooja, hämarat ja vaikset elamist oli saabumine välismaailma ikka päris harjumatu, kuid kõige hullem ka polnud. Emme kõhul oli soe ja mõnus olla. Piilusin oma tumesiniste silmadega emmet. Ta oli väsinud, kuid üliõnnelik. Ta paitas mind kaua-kaua. Issi oli ka kohe kõrval, suu kõrvuni ja õnnelik. Veidi pusimist ja ka nabanöör sai edukalt läbi lõigatud. Lahe lugu oli ka sellega, et ega emme-issi ju teadnud, kas ma poiss või tüdruk olen. Peale minu emme kõhu peale panekut jäi emme äraootava näoga tädi Üllele otsa vaatama. "Kas te ei teagi siis?" oli tädi Ülle üllatunud "No kohe kontrollin üle, aga minu arvates oli vist tüdruk, kõhu alt nõnda sile :)".
Oleksin nii väga tahtnud paljalt veel emme kaisus olla, aga tädi Ülle võttis mu emme-issi juurest ära, mõõtis ning kaalus mind ja pani riidesse. Kaalu 3310 g, pikkust 52 cm ja Apgari hindeks 8/8. Siis tuli lastearst Reet Raukas ja viis läbi pisikese tehnoülevaatuse. Ülevaatus edukalt läbitud, viis tädi Ülle mu õnneks emme kaissu tagasi ja ma sain esimest korda elus tissi suhu. Küll oli hea olla :) Jäin tudule ning ka emme sai silma peale pikka öötööd veidikeseks kinni lasta.
Püüdsin meelde tuletada, et mis maailmas veel samal päeval toimus. Minuga samal päeval sündis näiteks poeg ka näitlejatel Tiina Tauraitel ja Erki Lauril . Võin sünnipäeva pidada koos järgmiste samal kuupäeval sündinud tuntud tegelastega nagu Pat Morita, Fabien Barthez, Mel Brooks, John Cusack, Mary Stuart Masterson, Jean-Jacques Rousseau (postuumselt) ja Jacqueline Kennedy Onassis. Aastal 1914 algas sel päeval Esimene Maailmasõda hertsog Franz Ferdinandi eluküünla kustutamisega Sarajevos. Sama sõda lõppes samuti 28. juunil 5 aastat hiljem Versailles'i rahulepinguga. Emme pidi sel päeval arsti juurde ja kosmeetikusse minema, kuid need ajad tuli nüüd tühistada. Issi tundis rõõmu selle üle, et sai nädal aega varem puhkusele :)
posted by Kristi @ 6:47 AM
0 comments
