Annemari ABC

29 mai 2006

Pildialbumis on uued pildid


Tsau, sõbrad.

Aega võttis, aga asja sai. Issi võttis end lõpuks kokku ja uuendas minu pildialbumit. Viimased neli kuud, mis siiamaani viibisid, on nüüd olemas. Uskumatu. Klõpsa pildile ja vaata ise järele :)

17 mai 2006

Miks te arvate, et lapsel on allergia?

Sellise küsimuse esitas mulle kaks nädalat tagasi tuntud lasteallergoloog dr Urve Putnik Mustamäe Lastepolikliinikus. Annemari istus mul samal ajal süles ja mina ää-tasin, mää-tasin, kuni ütlesin, et tal tekivad keelele laigud ja põsed on punased ja põletikulised ning veidi karedad ning käsivartel ja jalgadel on sellised imelikud väiksed täpikesed. Need pole absoluutselt tüüpilised allergianähud. Minu arvates teie lapsel pole allergiat! No aga miks siis perearst ja teine lasteallergoloog sedasi arvasid ja nahatestide järgi pidavat ka nagu teraviljaalergia jms olema. Ei oska kommenteerida. Kuna keel on seedetrakti peegel, siis geograafiline keel võib viidata mõnele seedetrakti probleemile, aga mitte allergiale. Punased põsed ei tähenda samuti allergiat ja käte-jalgade täpikesed on naha eripära. Ja tegelikult on see vist meie pere eripära. Aga, võtame veenivere ja vaatame, mis näitab.

Saime nüüd vastused ja ei teagi, kas olla õnnelik või mitte, igatahes toiduallergiat ja tsöliaakiat pole, samuti astmasoodumust mitte. Olen ikkagi õnnelik :-) Arsti soovitus, et kui ma tõesti arvan, et lapsele miski allergiat tekitab ja seda lihtsalt seetõttu, et mulle miski lapse välimuses ei meeldi, siis võin kahtlusaluse toiduaine max 3-4 nädalaks menüüst välja jätta. Tema lapse naha osas probleeme ei näe.

Ostsin eelmisel reedel ka uue spets allergilise nahaga lastele mõeldud näokreemi ja tundub väärt kreem olevat, sest Annemari näonahk muutub üha ilusamaks. Elame, näeme, hetkel on mul aga palju kergem tunne, et ei pea nii pingsalt kogu aeg lapse menüüle mõtlema, vaid saan veidi vabamalt võtta ja lapsele rukkileiba või speltajahukuklit süüa anda ning ka ise süüa.

Meie Tuti

Paar nädala tagasi sai meie pere neljaliikmeliseks. Annemaril on nüüd mängukaaslane, kellele hommikul Tere hommikust hüüda ja süüa teha. Suures mänguhoos muutub Annemari isegi aegajalt Tutiks. Emme, Tuti tahab süüa! Emme, Tuti tahab juua! Tutil on külm! Tuti tahab pissile! Siis peab emme end ka kiirelt ümber häälestama ja kaasa mängima, et mida me küll Tutile süüa anname jne. Läbi Tuti-fantaasiamängu täituvad paljud Annemari soovid ja vajadused ning emme on häppi :)

Tegelikkuses on Tuti imearmas tumehalli värvi väike kutsikas. (Ainult, et betoonist ja elab rõdul ;-))

Sõnaseadmine on kunst

Annemari: Väike onu sõidab autoga -> tõlge: Onu sõidab väikse autoga.
Annemari: Suur onu sõidab autoga -> Onu sõidab suure autoga.
Annemari: Lehm on piima peal -> Lehm on piimapaki peal.
Emme: Sul tuli sokk jalast ära. Annemari seepeale: Ei tuli. Emme: Tuli ikka! Annemari kavalalt: Ei ole tuli ikka :-)

Annemarile tekitavad segadust ka asesõnad mina ja sina. Kuidas sa teed lapsele selgeks, kes on mina ja kes on sina, et ta neid ka õigesti kasutama hakkaks? Niisiis ongi praegu selline seis, et kui Annemari näeb pildil ennast, ütleb ta sina või kui tahab öelda minu oma, ütleb hoopis sinu oma. Ja kui emme või issi teda parandama hakkab, saab ta pahaseks ja korrutab ikka sina või sinu oma.