Unejutuga tuttu

Ei saa mitte enda teada jätta, et alates 24. septembrist jään mina õhtul tuttu unejuttu kuulates. Kuidas ma varem magama jäin, sellest ma praegu kirjutama ei hakka ... Aga jah, vaatame emme või issiga suurt paksu roheliste kaantega Liisu kingitud Metsalugude raamatut ja jutustame selle otsast lõpuni kiirelt oma sõnadega läbi ning siis jutustab mulle emme aeglaselt ja lihtsate sõnadega mõne tuntud muinasjutu. Näiteks Punamütsikese või Kolme põrsakese loo vms. Mulle hirmsasti meeldib Punamütsikese muinasjutt ja siis aeglaselt-aeglaselt vajun oma voodisse pikali ja silmad vajuvad ka kinni ja juba ma tudungi :)

Sõnavara täieneb iga päevaga

Palusin emmel korraga selle loo ka kirjutada.

Tahan öelda, et harjutan praegu usinalt sõnasid "poiss" ja "pall" ütlema. Need on sellised naljakad sõnad, et poisi puhul ei taha "oi" alati tulla. Tuleb kas ainult "o" või "i" või siis midagi nende vahepealset. Ja "pall"`i puhul ei saa ka veel seda pehmet "l"-tähte kätte, vaid tuleb see põhja-eestlase oma. Kõige lihtsam on palli kohta "päh" öelda, see tuleb mul iga kell välja ja emme ning issi saavad alati aru, mida sellega mõtlen. Hea küll, no emme saab peaaegu alati aru ja issi natuke vähem alati :)

Neid ikka tuleb

Hambaid nimelt. 16. septembril ilmus nähtavale minu 9. hammas (taga all vasakul). Piimapurihammas vist. Või puripiimahammas. Ma ei teagi täpselt, kuidas seda hammast nimetatakse. Ja kohe-kohe on tulemas talle ka vastane, st ülemine p...p...hammas.

Hammaste tulek on ikka kole küll. Hirmus valus on ja eriti öösel. Aga ma olen tubli ja mingi hamba pärast põnnama ei löö. Kuigi paar korda olen öösel suure nutuga ikka üles ärganud.
Pidage vastu, sõbrad!

Ei midagi isiklikku, puhas allergia

Et kõik ausalt ära rääkida, alustan sellest, et umbes pool aastat tagasi märkas emme, et mu põsed õrnalt õhetavad. Arvatavasti mingi allergia, arvas emme. Pidasime perearstiga nõu (olin ca 9-kuune), kes arvas, et ju talvistest külmadest ja tuulistest ilmadest. Endalgi läheb ju näonahk talvel karedaks jne. Soovitati pehmendavat kreemi panna. Emme prooviski Weleda saialille kreemi ja Bepanhteni, aga põsed jäid endiselt punaseks.

Järgmine perearsti visiit toimus, kui olin 1-aastane ja emme-issi juhtisid taas arsti tähelepanu mu punastele põskedele ja ütlesid, et ka keelele tulevad aeg-ajalt punased või valged laigud. Arst ütles, et seda nn geograafiliseks keeleks ja see on kindlasti allergia tunnuseks. Andis saatekirja allergoloogi juurde. Suvine aeg ja ka allergoloogid puhkavad, numbri saime alles 2 kuu pärast ehk augusti lõpuks.

Selleks ajaks olid emmel juba oma kahtlused olemas, et tegu teravilja-allergiaga. Allergoloogi juures tehti erinevad testid, mis midagi muidugi ei näidanud, kui välja arvata see, et muna- ja kalaallergiat mul kindlasti ei ole (see oleks kohe testist välja tulnud). Niisiis arvas arst, et tegu lehmapiima allergiaga ja käskis nädal aega täiesti piimatoodete vaba elu elada nii minul, kui ka emmel. Jaa, jube raske oli see küll, sest enamuses toitudes on ikka midagi piimalist sees. Aga emme sai sellega hakkama, kuid minu põsed jäid ikka punaseks ning keel laiguliseks. Nüüd otsustas emme mulle ja endale nädalakese mitte ühtegi nisu sisaldavat toitu anda ja etskae - paari päeva möödudes hakkasid mu põsed valgemaks muutuma. Arvatavasti oligi emmel õigus, et mul on nisuallergia, st ma ei talu nisuvalku. Lähme uuesti allergoloogi juurde teravilja testi tegema, aga seda alles oktoobri alguses. Järjekorrad on hirmus pikad.

Loodetavasti selgitasin enda ja emme käitumist, miks me piima- ja nisutooteid ei söö. Piima hakkame nüüd uuesti tasapisi maitsema, sest tõenäoliselt mul ikkagi ei ole piimaallergiat.

P.S. Maisijahust pannkoogid on palju kollasemad, maitsvamad ja kasulikumad, kui nisujahust tehtud. Tasub proovimist!

Palju pori ja palju vett

Issi viis mind täna autoga sõitma. Tahtis mulle Harku järve tagumist poolt näidata. Kõik oli kena, kuniks me sopa sisse kinni jäime. Rattad käisid ringi ja pori lendas. Ei saanud enam edasi ega tagasi. Ja ühtegi inimest ega autot, keda appi kutsuda, polnud ka läheduses. Õnneks oli mobiiltelefoni aku laetud ja levi olemas - kutsusime appi Matu issi, kes meid sealt mülkast välja tõmbas. Huvitav kogemus. Aga issile annan head nõu - kui teinekord metsa ja mutta seiklema läheme, siis võta kõrgem ja võimsam auto.

Aga,mida teha porise autoga? Loomulikult pessu minna. Issi otsustas mulle näidata, milline töötav autopesula seestpoolt välja näeb. Algus oli rahulik. Kõigepealt pritsiti meie auto shampooniga üle ja jäeti veidikeseks ajaks ligunema. Siis läks aga rajuks. Niipalju vett korraga pole ma varem tuiskamas näinud. Nii hea, et katus pea kohal ja issi aknad ning uksed üle kontrollis. Aga veidi kõhe oli ikka, kui need veejoad hirmsa mürinaga vastu aknaid ja ukseplekke pritsisid. Istusin issi süles ja hoidsin tema kaela ümbert kahe käega kõvasti-kõvasti kinni. Lõpuks sai see maru otsa ja järgnes väike föönitamine. Ja oligi auto selleks korraks jälle puhas. Lõpp hea, kõik hea.