Uudissõnad 2

Emme täiendab issit:

vouluvana
tidrük
prokoron
apelsiliin
eleveli
plusle

Olen tervisesportlanna

Oktoobri alguses käisin issiga Rabajooksul.

Ega ma esialgu planeerinudki seda 6,3 km pikkust metsarada Pääskülas läbi joosta. Kuid issi tahtis minna ja emmel olid oma asjad ajada ja mina ei tahtnud vanaemaga mängima jääda ja lõpuks kujuneski nii, et stardipaugu kõlades olin mina issil süles.

Kogenud sportlastena ei hakanud me kohe meeletut tempot üles võtma. Olin issil süles ja issi sörkis vaikselt teistele järele. Panustasime lõpuspurdile. Esimene kilomeeter sai läbitud suhteliselt heas tempos. Kuigi issi pakkus mulle võimalust vahepeal ka ise jalutada, otsustasin ma talle siiski sülle jääda. Teisel kilomeetril ei lasknud me tempot alla ja kolmandik distantsist oligi varsti selja taga.

Teise kolmandiku alguses otsustasin veidi jõuvarusid taastada ja silma korraks kinni lasta, kuna lõpupurdiks tahtsin puhanud ja tippvormis olla. Juhtus aga nii, et üles ärkasin alles peale finishit autos ja raja kahest viimasest kolmandikust olen kuulnud ainult issi käest. Tema sõnul olevat ma peale uinumist muutunud 2x raskemaks, mistõttu kandelina oleks väga teretulnud abivahend olnud. Kuid ega issi papist poiss pole. Kuigi vahepeal olla ta isegi katkestamismõtteid mõlgutanud, ei jätnud ta alustatut pooleli ja rühkis vapralt lõpu poole. Mina kõlkusin kord ühe puusa ja siis teise puusa peal, pea mugavalt issi õlal. Issil higi voolas ja käed tundusid venivat põlvini. Iga läbitud 100 meetriga kasvas aga tahe finishijoon ületada.

Lõpusirgeks sai samm uue värskuse ja aeg lõpuks 0:55:53 ning tulemuseks 564. koht.

Vimplid saime ka - üks issile ja teine mulle :)

Kohtumiseni siis järgmisel, 67. Rabajooksul, mis toimub 2007. a kevadel.